Lühijutud

[Isis Nigra Nox]

TRINITY ELIZABELLA HIGHTOWER (Trin)


DAXTON MOE (Moe the Duck, ehk Duck)

ORLANDO KIP (Orla)

LEONARDO KIP (Leona)

URIEL JONTY PAOLO (Urr)


LUPITA DOT (Ludo)

CATRIONA GIOVANNA MORGAN (Cat)

CYNTHIA SAMORE (Sin)

EVANGELINE KIM (Vangel)

[Isis Nigra Nox]

1. Peatükk

Väljas sadas laia lund ja õues oli juba ammu pime, linnatänavatel muidugi mõista mitte nii väga. Lisaks tavalisele tänavavalgutusele oli välja pandud ka sadu jõulukaunistusi.
Kaks poissi istusid bussijaamas pingil, üks neist hoolega sisse mässitud, teine vaid salli ja kampsuniga. Nad ei olnud bussijaamas üksi ja mitmed võõrad käisid Derek Binghamilt pärimas, ega tal külm ei ole. Poiss vastas iga kord kerge pearaputusega ja vaikuses istus ta oma kaaslasega edasi.
Joseph Smith, poiss Dereki kõrval, muutus seda närvilisemaks, mida rohkem aega mööda läks. Hoolimata tülist, mis neil eelmisel päeval olnud oli, oli poiss siiski nõudnud toakaaslase bussipeale saatmist ja nüüd nad seal vaikides istusidki.
Buss sõitis viimaks ette ja Derek hüppas püsti, nagu oleks miski teda tagumikku torganud. Haaranud ka oma koti ja kohvri läks ta sirgelt bussi juurde, oodates kannatlikult millal bussijuht temani jõuab, et ta kohver ära panna.
Joseph ei liigutanud end mõnda aega üldse, aga lõpuks tõusis ta püsti ja läks Dereki juurde, jäädes poisist mõned sammud eemale seisma. Pinget, mis nende vahel kasvas, oleks võinud noaga lõigata. Kui bussijuht lõpuks ometi Dereki kohvri võttis ei pidanud poiss enam vastu.
Derek pööras kanna pealt ringi ja järgmisel hetkel viskas ta juba käed ümber Josephi, et teda kallistada nii tugevasti, kui ta jaksas. Hetke oli Joseph pahviks löödud, kuid järgmisel lendasid ka tema käed ümber kaaslase.
Inimesed pöördusid neid vaatama, aga kumbki neist ei hoolinud. Nad olid liiga harjunud, et sellele kuidagi teisiti reageerida, kui neist mite välja tehes.
Siis sai hetk läbi ja Derek rebis end Josephi käte vahelt välja. Tal oli vaja selle neetud bussi peale jõuda.

Derek oli juba nädal aega kodus olnud ja eksel üksinda lumistel tänavatel. Poiss vaatas lummatult leeki, mis ta sõrmede vahel mänglevalt kasvas ja kahanes. Ta oli just avastanud, et suudab seda ka ise esile kutsuda, mitte ainult välja plahvatada, kui tugevad tunded, nagu näiteks viha, temast üle uhuvad.
Korraga helises aga ta telefon ning rebis ta tagasi reaalsusesse, välja sellest ilusast soojast maailmast. Leek oli kadunud, nagu poleks seda kunagi olnudki.
"Jaa?"
"Derry! Sulle on külaline! Palun tule kiiresti tagasi koju!" kuulutas vanaema hääl rõõmsalt.
"Kes?"
"Küll sa näed!"
"Kes?" kordas Derek kannatlikult, kuid vanaema oli juba kõne lõpetanud.
Äkki see oli Joseph? See poleks olnud liiga uskumatu, ta tumedapäine poiss-sõber oli selliste asjade jaoks piisavalt hullumeelne.
Derek pöördus ringi, et kiiresti mööda lumiseid tänavaid tagasi vanaema maja juurde minna. Õnneks oli tal uudishimust hoolimata peas piisavalt aru, et mitte jooksma hakata, kuna ka rahuliku sammuga võis esineda tänavatel kohati probleeme püsti püsimisega.
Lõpuks, süda juba väga kiireid tuure üles võtmas, hüppas ta koridori, kattes vaiba valge lumega, mida pudises nii tema saabastelt kui ka mantlilt. Riideid kibekiiresti varna visanud ja saapad jalast kiskunud, lõi ta lahti ukse, mis viis külalistetuppa.
Ja seal ei olnud Josephit, kuid mees, kes seal tikksirgelt seisis ja tillukesest lillelisest tassist viisakalt teed rüüpas, viis poisi tema peast nagunii hetkega minema. Sellel mehel olid punased tiivad - TIIVAD! Poiss ei saanud sinna midagi parata: ta oli sulelisi armastanud nii kaua, kui ta mäletas. Need tiivad olid fantastilised, neis leidus palju erinevaid toone ja paljude erinevate suurustega sulgi ja..
"Oh, väga hea, Derrykene, sa jõudsidki!" tõi vanaema Dereki tagasi reaalsusesse.
"See siin on Rubra Melancholy!" teatas naine rõõmsalt poisi juurde vudides, ta randmest kinni haarates ja ta ingli tiibadega mehe juurde vedades.
"Tere, Derek Bingham," sõnas mees teetassi lauale asetades vaikselt, pilk poisil. Dereki ihukarvad tõusid kõik püsti ja mööda ta selga jooksid alla üksikud külmavärinad, mis panid ta veidi kummaliselt tõmblema.
"Tere," vastas poiss sellest hoolimata, olemata kindel, kas ta peaks mehe nime lõppu lisama või ei.
"Rubra tuli siia, et arutada sinu minekut Fight Nighti järgmise kooliaasta alguses," lausus vanaema Dereki olemist julgemaks muutes.
"Fight Nighti?" kordas poiss arusaamatult, kui talle lõpuks kohale jõudis, mida naine öelnud oli. Milline lapsik nimi.
"Jah, kallike, seal on sinusugused andekat lapsed ja teid kõiki õpetatakse oma annetega toime tulema!" teatas naine.
Derek püüdis mõnda aega ise välja mõelda, mida vanaema silmas pidas, aga siis ütles miski ta peas, et sellel on seos tema tuletaltsutamisega ja see tegi poisi taas mingil põhjusel närviliseks. Ta ei olnud sellest mitte kellegile rääkinud. Muidugi, tänaval ei olnud ta eriti hoolinud sellest, kui keegi näeb, aga ikkagi.
"Kuidas palun?" küsis poiss samal hetkel, kui ka Rubra suu lahti tegi, et midagi öelda.
"Kas te pole talle rääkinud?" küsis Rubra vana naise poole pöördudes viisakalt. Naine käitus, nagu teaks Derek kõike, aga Derekist mehele küll ei jäänud muljet, nagu ta aru saaks, mida nad silmas peavad.
"Ma olen.. Oih," alustas vanaema ennast kaitsvalt, aga siis meenus talle, et ta siiski ei ole Derekiga sellest veel mitte midagi rääkinud.
"Mida mulle rääkinud?" küsis Derek kordamööda naisele ja Rubrale otsa vaadates.

[Isis Nigra Nox]

Viienda banaani seiklused

[Sponsored content]