Kaos

[Isis Nigra Nox]

1. 

See sillerdas päikesekiirte käes. Kivi sisse oleks justkui olnud lukustatud igavene leek, mis iga valguskilluga taas elule virvendas. Derek seisis veidi eemal, mitte söandades lähemale astuda.
Klassiõed edvistasid laua ümber ja näppisid erinevaid sõrmuseid ja kõrvarõngaid. Nende hääled sumbusid kuni olid viimaks pea kuuldamatud.
Tuks. Tuks. Kivi kutsus teda.
Derek niisutas oma huuli ja vaatas kärmelt kõrvale. Õpetaja ja ülejäänud klass seisid järgmise laua juures. Kas ta söandanuks lähemale astuda?

Tuks.
Poiss pöördus tagasi. Noor müüijanna hoidis nüüd kivi oma pihus. Naise erkoranžid juuksed varjutasid siniseid silmi, mis Derekit huvitatult jälgisid. Kui ta poleks paremini teadnud, oleks naist nõiaks pidanud. Aga Derek oli liiga vana, et uskuda lapsikutesse asjadesse nagu maagia...
"Astu lähemale," viipas nipsasjakeste müüa.
Ikka veel kivi lummuses, poiss kuuletus.
Naine sirutas oma käe kiviga välja ning sõnatult poiss võttis selle vastu. Ta oli üllatunud -- kivi oli jahe. Ta tõstis selle oma silmade kohale ning silmitses, kuidas päikesekiired selle sisemusse kinni jäid ning lõid muinasjutulise vaatemängu.

"Kas meeldib?" uuris naine muhedalt.
See lebas Dereki peos kui loomake, omaenda vaiksete südamelöökidega. Poiss unustas kiirelt, et naine üldse midagi öelnud oli.
"Kui palju see maksab?" küsis Derek viimaks.
"See ei ole müügiks," vastas naine muiates.
"Oh... Miks ta siis lauapeal on?" sõnas poiss punastades ja veidi kaitsvaks muutudes. Ta püüdis kivi naisele tagasi ulatada.
"Oh ei, ta on sinu," naeratas naine pead raputades.
"Võtsin ta välja, sest ta kutsus sind kohe kui sa turule astusid, sa ju tundsid?"
"Kutsus mind?"
"Tunned, kuidas ta põksub? See on elav. Temas on iidset maagiat."
"Kivid ei ela," lausus Derek. Naise viimane lause tõmbas ta kiirelt olukorrast välja. Jah, okei, iidne maagia võimidagi. Veider müügitrikk. Ja veidram veel, et ta raha ei tahtnud.
"Võib-olla ta siis ei ole kivi," naeratas kummaline naine ja pöördus tüdrukute poole, kes olid nüüd valmis ostma.

Derek langetas pilgu tagasi tahulist punakat klaasitükki meenutavale kivile. Selle valgust murdvad omadused lummasid teda taas. Hetkeks tundus, nagu midagi vaataks talle sealt vastu. Hoolimata kõigest, sel momendil tundus rumal väita, et maagiat ei ole olemas.

*
Päevi näinud buss ohkas raskelt, kiirendas vaevaliselt ning kadus viimaks järgmise kurvi taha.

Derek Bingham seisis läheneva õhtu hämaruses bussipeatuses. Läheduses ei olnud ühtegi maja, mida oleks võinud peatusest näha. Mõlemal pool teed oli veidi kidur segamets. Oli ainult üks kruusane teeots, mis kuhugi puudevahele, maanteelt kõrvale viis. Poiss oli siin käinud varem vaid ainult ühe korra. Saatuslikul pärastlõunal kolm päeva tagasi. Väljasõit klassiga.
Need kolm päeva olid 13-aastase Dereki elu muutnud igaveseks.

Ta pigistas oma sõrmed tugevamini ümber pisikese, kaltsu pakitud kivi, ning võttis suuna laadaplatsile. Kas nad teadsid teda siit otsida? Või, õigupoolest, kas vanaema teadis teda siit otsida? Poiss neelatas, vaid aeg võis sellele küsimusele vastata. See oli risk, mille ta pidi võtma.

Derek astus esimesed sammud puudevahelisse hämarusse ning peatus hetkeks, vaadates tagasi maantee poole. Metsas oli kõhedam, kui ta mäletas, ning ta juba tundis kellegi silmi endal. Kellegi, keda tema ise näha ei võinud. Ta pressis oma huuled tihedaks kriipsuks, pöördus otse edasi ning hakkas kiirel sammul edasi liikuma.

Puu-puu järel möödus temast. Kivi ta käes tuksus vaevumärgatavalt, justkui ellu ärgates. Või vähemalt miski selles tuksus.

Poiss märkas silmanurgast midagi väikest puudevahel vilksamas ja kiirendas oma sammu. Ta suu muutus kuivaks ning pea täitus murettekitavate mõtetega.

Ta oli arvanud, et lahke nõid oli talle teinud kingituse. Selle esimese päeva pärast väljasõitu. Et nõid oli näinud temas midagi erilist. Jah, ta oli nüüd kindel, et nipsasjakeste müüa polnud mõni tavaline naine.
Poiss oli tundnud talle kingitud amuleti väge ja ta oli näinud sinna lukustatud deemoni nägu. Maagia oli olemas ja poiss soovis, et see ei oleks.

Ta jõudis puudevahelt välja järve äärde, kus kolm päeva tagasi oli olnud rahvasttäis turuplats. Seal olid siiani lauad ja mõned päevavarjud. Eemal olid mõned tulukesed, mis tähistasid järveäärseid suvilaid ja kämpinguid, mida uueks hooajaks korda seati.

Derek oleks võib-olla tundnud end rumalana, otsides nõida sellelt ajutiselt turuplatsilt kus naine võib-olla vaid kord elus viibinud oli, kui ta ei oleks jätkuvalt tajunud kellegi silmi endal. Ja selle kellegi soontes voolas maagia, ta oskas seda nüüd ära tunda. Selle soe ja võimas kutse...

Derek pöördus tagasi puude poole. Seal ta oligi. Poisi kõrvad sumisesid, nähtamatu jõud pressis ennast tema peale.
"Mul on kahju," lausus naine metsast välja astudes ilma tervituseta. Surve muutus tugevamaks ja Derek kartis, et ta pea lõhkeb iga hetk.
"Sittagi sul on. Sina needsid mind ära," klähvas poiss vastu, surudes sõrmed oma oimukohtadele. Maagia kohalolu oli kõike hõlmav ja ta tundis ennast kontrolli kaotavat. Sumin aina kasvas.
"Mis juhtus?" küsis naine.
"Lõpeta!" röögatas Derek ja heitis paki kiviga eemale. See süttis enne ta peost lahkumist põlema ja langes nagu väike komeet kivisele rannale, kus vaikselt hõõgus.
Saabus vaikus. Esimest korda kuulis poiss järve vaikset loksumist ja puude kohinat. Ta oleks justkui unenäost ärganud. Kõik oli korraga kerge ja selge, esimest korda nende kolme päeva jooksul.

Ta potsatas istuma ja vaatas oma sõrmeotsi, mis veel vaevuaimatavalt hõõgusid.
"Ma ei neednud sind, sa ei tea isegi mis needus..."
"Yeah, pärast sinuga kohtumist on kogu mu elu kokku varisenud, kuidas sina siis seda nimetad, oo nõid?" nähvas Derek, haarates kinni tuttavast ärritusest oma rinnus. Fakt, et nõiaga ilkumine ei olnud kõige parem mõte ei häirinud teda sel hetkel mitte üks raas. Mis oli kõige hullem, mis juhtuda oleks saanud, mis juba juhtunud ei olnud?

"Andekaks amatööriks. Ma kinkisin sulle nii väikese killu maagiat, ma tõesti ei tulnud selle peale, et..." lausus nõid vastu, nüüd ka ise kergelt ärritatud.
"Ma ei PALUNUD, et sa mulle MAAGIAT kingiks, ükskõik kui väikese KILLU," nähvas Derek püsti hüpates.
"Minu vabandused, printsess. Ma ei tulnud selle peale, et vahend oma kiusajatele vastu hakkamiseks..."
"LAETUD LEEGIHEITJA POLE VÕIB-OLLA KÕIGE TARGEM 'VAHEND' SELLEKS!"

"Derek!"

Mõlemad võpatasid ja pöördusid vaatama teeotsa poole, kus nüüd seisid kergelt kühmus vanem naine ning pikk meesterahvas. Need olid Dereki vanaema ja mees, kellega naine oli hommikul arutanud Dereki teise 'õppeasutusse' panemist. Poiss ei kavatsenud lasta end lihtsalt ühtegi noorte vanglasse viia. See ei olnud tema süü. Ta ei teadnud milleks kivi võimeline oli.

See ei olnud tema süü.

Derek pööras ringi ja sööstis minema, püüdes paaniliselt lahti saada oma rikutud elust ja kivist, mille ta sekundeid tagasi minema oli heitnud, kuid mis üha uuesti ta pihku ilmus otsekui mingi halb unenägu.

Derek koperdas millegi otsa ja kuulis vaikset urinat. Kivi viimast korda jõuetult eemale visanuna tardus poiss paigale. Ta oli piiratud sisse kolme rebase poolt. Loomad olid väikest mõõtu, kuid Derek ei söandanud uuele jooksmiskatsele minna.
Sammude madinal jõudsid kolm täiskasvanut poisini, kes näo põlvedesse peitis ja tuksuvat kivi tugevamini enda peopesas pigistas. Nad olid ta kätte saanud, muidugi nad olid.

"Mida sa karjud 13-aastase peale?" kostus eemalt ärritatud jutuvada.
"Ma ei karjunud. Ja ta ütles, et ma n e e d s i n ta ära."
"Ta ei tea maagiast rohkem kui mis ta muinasjuttudest on kuulnud! Muidugi ta arvas seda!"

Derek tundis kellegi kätt oma õlal ja tõstis pilgu, et näha oranžipäist naist oma eakale vanaemale veidi mürgist kõrvalpilku saatmas.
"Me ei taha sulle haiget teha... Belira, kutsu, palun, oma rebased ära," lausus mees, kes Dereki kõrval kükitas ja ta õlga ajameelselt patsutas.
Belira vilistas paar korda ja rebased oleksid justkui mingist transist välja astunud ning jooksid paari arusaamatu klähvatuse saatel minema. Kadus veel üks kummaline raskus õhust, mille olemasolust Derek varem teadlikki ei olnud.

"Te ei taha mulle haiget teha, ainult vangi panna, kus..." alustas Derek ettevaatlikult.
"Vangi?! Mis pärast?" piiksatas vanaema ja vaatas koheselt süüdistavalt enda kõrval seisva nõia poole.
Beliraks kutsutu ohkas teatraalselt välja: "Ei, ma ei öelnud seda talle."
"Ja ta ei pidanudki!" lausus Derek veidi valjemini.
"Aga see ei olnud minu süü! Ma tulin siia, et.. Et teile näidata!" lausus poiss veidi paaniliselt. Täiskasvanute näod olid hetkeks täiesti tühjad ja Derek koperdas üle oma sõnade, püüdes leida õiget viisi, kuidas neile seda öleda, neid seda mõistma panna.
"Ta on nõid -- Belira on nõid --- ja-ja... Maagia eksisteerib! Ja ta, Belira, needis mind ära ja-ja... See ei olnud minu süü--," Belira itsitas oma pihku ning vanaema nägi vaeva, et oma muiet varjata. Nad pidid teda uskuma! Nad olid näinud mida naine rebastega... Nad teadsid, mida ta rebastega tegi?
Sekundi murdosa jooksul kukkus poisi maailm taas kokku.
Nad... Teadsid.

"Derek. Sellest me tahamegi sinuga rääkida," lausus mees poisi kõrval.
Poiss neelatas ja vaatas võõrale otsa. Esimest korda märkas ta ebamaist helki tema silmades.
"Te ei pane mind vangi?" küsis poiss, ennast veidi rohkem sirgu ajades.
"Ei," naeratas mees.
Derek vaatas kinnitust otsides vanaema poole. Naine noogutas julgutstavalt.
"Okei..." lausus Derek ta sättis end mugavamini istuma ning vaatas ootavalt võõra poole, kes oli end kehtestanud selle olukorra selgitajana.

"Kõigepealt. Sul on õigus, Belira Haruna on nõid," sõnas mees. Derek saatis naisele ühe kõrvalpilgu. Tal oli õigus olnud!
"Aga ei, ta ei neednud sind ära," jätkas mees. Tüdinult, Derek hingas pahinal ninasõõrmetest välja. Poiss avas oma peopesa kiviga ning viskas selle siis nii kaugele kui ta suutis. Ta avas taas oma peopesa ning seal lamas kivi, mille ta oli äsja minema visanud. Ta vaatas mehele otsa terava pilguga, mis ütles selgelt 'Seleta'.
"Mõned maagilised objektid käituvad viisidel, mida me täielikult ei mõista. See amulett tundub olevat end sinu külge... Ee... Aheldanud."
"Miks?"

"See on elementali süda. Tuleelementali süda," sekkus Belira.
"Tal on mingid hülgamishirmud, ta lõpetab selle ära kui sa ei ürita temast koguaeg lahti saada. Ta ilmselt tundis su tuletaltsutamis võime ära ja tahtis sellega seoses midagi. Me võime ta välja kutsuda ja lihtsalt küsida," kehitas naine õlgu. Derek põrnitses teda juhmilt. Elemental? Derek teadis, et ta oli midagi imelikku selles kivis näinud.
"Elementali süda?" küsis mees nüüd huvitatult. Ta sirutas oma käe kivi järele.
"Kas tohib?" küsis ta.
"Jah palun," kehitas Derek ükskõikselt õlgu.

Mees võttis kivi kätte ning silmitses seda mõne hetke härdalt ja huvitatult, enne kui selle poisile tagasi andis.
Derek põrnitses kivi nagu oleks tegu koolitoiduga. Ta asetas kivi enda kõrvale maapinnale. Sellises läheduses ei olnud objektil peatamatut vajadust uuesti poisi kätte ilmuda.

"Okei, me peame seda veel veidi uurima, aga see ei ole mitte midagi pahatahtlikku," lausus mees.
Derek põrnitses teda. Tõsiselt? Mitte midagi pahatahtlikku? Pärast kõike seda mis juhtunud oli?
Mees ohkas.
"Kui tuletaltsutaja võimed avalduvad, siis kõigevõimsam viskab münti. Ühel küljel on väike ehmatus ja teisel küljel katastroof. Enamasti münt kukub teine külg üleval pool. See on üks meie maailma raskeid paratamatusi. Mis sinuga juhtus ei olnud sinu süü. Meil ei ole kahjuks võimalust leida ülesse ja jõuda õigeaegselt kõigi tulevaste maagilisteni, veel vähem ennustada, mis võime neil avaldub," selgitas mees nukralt. Ta heitis poisi vanaemale ühe kõrvalpilgu, justkui tahtes midagi lisada, kuid mõtles siis ümber.

"Aga me oleme jõudnud sinuni, nüüd. Ja me oleme siin et aidata. Ma ei taha sind panna vangi, ma tahan sind viia maailma, kust sa oled päriselt pärit ning pakkuda sulle kohta ühes parimatest koolidest. Õpetada sind seda tuld sinu sees kontrollima ja valitsema."

Derek silmitses terve aja oma sõrmi. Ta ei teadnud, mida tunda. Mis oleks olnud sobilik tunda?
Loomulikult, ta tundis kergendust... Mingil määral. Keegi ei paistnud tema peale kuri olevat, keegi ei tahtnud teda vangistada ning ta ei olnud lootusetu koletis.
Aga samas väikesed killud eelmisest õhtust üritasid üha uuesti ja uuesti ilmuda tema aktiivsesse teadvusesse ja ennast teatavaks teha. Nagu kõik teised lapsed ja üleüldse inimesed, ta oli alati tahtnud olla midagi enamat. Kangelane. Jah, ta tundis uhkust. Kuid see uhkus oli varjutatud hirmu, kahetususe ja ebakindlusega.

Ta teekond selles uues missiganes ei paistnud tulevat roosiline.

[Isis Nigra Nox]

2.

Päike oli vaevu tõusnud. Esimesed üksikud valguskübemed olid tuppa hiilinud ning kinkinud magavatele siluettidele tuhme värve. Aken oli irvakil ning tuppa tungis hommikukastest niiskust ja meeldivat jahedust.

Eha oli oma voodil istukil, tekk tihedalt enese ümber mähitud ning silmitses unustusse vajunult naabervoodis magajat, teda õieti nägemata. Tüdruk justkui virgus hetkeks, kobas mille järele ning jäi siis hetke pärast taas jälle vaikselt istuma. Õigus. See oli ära võetud, kui ta garantiinikeskusesse jõudis.

Tuba oli üpriski väike, seal oli kaks narivoodit ja üks suurem voodi, üks aken ning kaks ust. Hoolimata viiest voodi kohast oli toas hetkel vaid kolm hingelist. Eha, ta ema ning võõras poiss, kes hilja õhtul keskusesse oli jõudnud ning nende tuppa pandi. Neid oli hoiatatud, et millegi ebatavalise ilmnemisel kindlasti kohe öövahile teada anda. Reaalset ohtu kellelegi teisele poiss ei pidavat endast kujutama. Liiga tugeva loitsude ja amulettide mõju all.

Nüüd siis tüdruk silmitseski magavat võõrast, poolenisti transis, fantaseerides sellest, kes too on. Ka Ehale oli antnud üks amulett, enne kui nad üldse Hibitarose pinnale astusid. Kuid poisi kaelast rippus vähemalt kolm üle voodiääre ning ta vasaku käeümber oli midagi köietaolist, mille küljes oli punane vääriskivi, milles näis miski õrnalt tuksuvat. Selle kohalolu oli kõige nõiduslikum asi, mida tüdruk oli kogenud pärast õhtut, kui ta omaenda võimed avastas.

Eha libistas oma pilgu poisi käelt tagasi võõra näole. Ta pidi peaaegu püksid täis tegema. Poisi silmad olid avatud ja silmitsesid teda.
Punastades pöördus plika akent silmitsema.

Möödus mitu hetke. Poiss ei liigutanud ikka veel. Olid ta silmad koguaeg lahti olnud? Kõhetustunne Ehas kasvas. See vähene valgus, mis õues oli olnud, tuhmus mõne hetkega ning sabinal algas vihmasadu. Tüdruku ema sügavad hingetõmbed ja vaikne norin laulsid sellega ühes duetti. Oli kummaline, kuidas inimesi täis toas võis nii kummituslikult kõle olla.

Eha hammustas huulde, riskides veel ühe kõrvalpilgu võõra poole. Kurat, poiss jätkuvalt lihtsalt lebas seal ja silmitses tühjust. Midagi oli puudu nende silmade taga.

Möödus kõigest kolm minutit, kuid Eha jaoks tundus see aeg palju pikem. Ta tundis ennast higistavat, kuigi toas oli veidi jahe. Ta tundis oma süda puperdavat. Kas ta julges seda öelda? Nii rumal. Nii tühine asi. Aga tundis lausa seadusevastane suud avada.

"Hei," sõnas tüdruk viimaks kähedalt, suutmata seda paksu vaikust kauem kannatada.

Poiss võpatas ja pilgutas kiirelt silmi. Midagi rasket oli toaõhust kadunud.

"Hei," vastas võõras vaikselt ja tõusis voodis istukile.

"Ei saa magada?" päris Eha, püüdes millestki juttu teha.

Poiss silmitses teda veel tühjema pilguga kui varem.

"Kuidas palun?" lausus ta viimaks inglise keeles ning tüdruk tahtis aknast välja hüpata.

"Vabandust, ma... Unustasin, et ma pole enam kodus," lausus Eha jämeda aktsendiga.

"Yeah, sama. Alles neli päeva tagasi olin ma lihtsalt inimene," noogutas poiss.
"Või noh, õigupoolest ma pole..." poiss pani suu kinni ja ohkas.