Kaos

[Isis Nigra Nox]

Sõrmed liikusid kiirelt üle klaviatuuri, tuues kuuldavale närvilise klõbina.
"sorry, et ära kaudsin. täiesti masendav torm on."

Oli lühike paus.
"murdsin ühe tiiva ära."

Kostis summutatud korin.
"süüa ka ei antud enam."

Isis tõstis silmad helendavalt arvutiekraanilt ja vaatas otsa unisele kogule. Poiss oli paksult mässitud suurde tekki, et kaitsta end rõske ja jaheda välismaailma eest. Ta põrnitses noort deemonit tülpinult, soovides enne esimest koolipäeva veidigi magada saada.

Tüdruk langetas oma tähelepanu tagasi vastuvõetamatult heledale ekraanile ja trükkis kiirelt viimase sõnumi. Ta peatus hetkeks, kuid kannatamatu nohin neti-diileri poolt ei andnud talle aega pikemalt mõtlemiseks.
"loodetavasti magad juba. igatsen sind."

Isis ulatas arvuti selle omanikule tagasi koos paari mündiga. Mustkivi halb ühendus ülejäänud maailmaga tõotas ka sellel aastal võtta kogu ta raha, jättes ainukeseks maksmis võimaluseks orjamise ja tüütute tööde tegemise. Aga Emilyga suhtlemiseks oli ta valmis natuke ebamugavusi taluma.

Kas Emily tõesti ei pidanud teda tüütuks? Ta ju ainult vingus päevad läbi, kuidas keegi teda ei mõista.
Kas Emily tõesti ei arvanud, et ta on ehk veidi liiga kiindunud? Isis oli nüüdseks mitu korda väljendanud, kuidas tüdruk on kõige olulisem isik tema elus.
Kas see oligi tõeline sõprus? Nii palju head, aga ometigi ihkas Isis rohkemat..

Sügavalt mõtetesse vajunult sammus tüdruk mööda tumedat koridori edasi oma toa suunas, kui keegi teda ootamatult kõnetas.

"Lollakas," turtsatas Karai. Deemon võpatas ja kaotas tasakaalu, püüdes haarata krobelisest seinast. Ta räntsatas põlvili, olles juba leppinud oma saatusega.
"Värdjas," pomises ta vastuseks, vaadates üles lühikese punapea poole, kelle näol oli lai üleolev irve.
"Sa päriselt kukkusid pikali praegu? Te peaksite ammu välja surnud olema," ütles Karai üheaegselt halvustavalt, kahtlevalt ja veidi üllatunult.
"Iu, ära puutu mind," lisas ta, kui Isis end püsti ajas.
"Huh? Miks sa arvad, et see mul plaanis oli?" kortsutas deemon kulmu, kuid katkestas kaaslast enne vastuse saamist.
"Ega sa mulle süüa kõrvale ei pannud?" küsis ta lootusrikkalt, hoolimata sellest, et juba teadis.
"Nope. Aga meil on mingid vahetusõpilased see aasta ja ma olen päris kindel, et üks neist on inimene, kui sa huvitatud oled," sõnas punapea ja pilgutas Isisele silma.
"Ugh," võdistas tüdruk õlgu. Pärast Emilyga tutvumist ei suutnud ta suhtuda inimeste söömisse samamoodi nagu varem. Mitte, et ta seda ealleski teinud oleks.

Karai venitas oma pluusi varrukat mõtlikult ning vabastas selle siis laksuga, vaadates tagasi oma toa ukse poole.
"Sa võid alati minu tuppa magama tulla kui nad liiga palju lärmi teevad," sõnas Isis lahkelt, justkui oleks mõtetelugemine üks ta annetest.
"Unista edasi, pervert, sa norskad," kirtsutas Karai nina.
Isise sisikond vingerdas vastikusest.
"Ainult siis kui ma haige olen," torises deemon, näitamata välja hukkamõistu selle sõna suhtes.
"Mis kasu su võimetest üldse on?" pööritas tüdruk silmi.
"Rohkem kui sinu omadest, noob," turtsatas Isis. "Minu poolest tõmba allnighter aga ma lähen voodisse," teatas ta siis demonstratiivse kannapöördega.
"Nõrk."

***

Järgmine päev hakkas väsinud vaikusega nende poolt, kes und vajasid ning tüdinud vaikusega vampiiride poolt, kes olid ööläbi logelenud selleks, et päev läbi maa-all passida.
Isis avastas aga kui jumalikult maitses kuivanud leivakannikas hapuks läinud võiga. Ta oli teel esimesse tundi sööklast, kus kokad olid talle pakkunud kummalist hallikat suppi seda pudruks nimetades.

"Mis loned?" tögas tüdruk märkates Karaid pingil istumas ja midagi veidi närviliselt kriitseldamas. Ta kiikas üle tüdruku õla. Punapea joonistas midagi, mis meenutas mõnda imelikku mustamaagia rituaali, mida nõiad Paradiisis läbi viiksid. Isis avas uuesti suu, et mingi ebavajalik kommentaar teha, kuid see jäi talle kurku kinni.

Ta oli näinud elavat ükssarvikut, kuid see vaatepilt oli tuhat korda kaunim.

Värelev valgus, mis tuli lähimast tõrvikust, mängles neiu juustel ja peegeldus tagasi prilliklaasidelt, jättes mulje justkui ta silmad leegitseksid. Korraga ei olnud koolis enam jahe, vaid kummaliselt palav. Isis tundis, kuidas ta meeled nüristuvad hapnikupuuduse käes ning ta polnud võimeline kuulma muud kui omaenese liiga erutunud südame tukseid.

Emily naeratas talle ebalevalt ja libistas ühe hoolega sirgentatud juuksesalgu kõrva taha.
"Hei."

Tuliste tiibadega liblikad pääsesid tüdruku kõhust välja, laperdades paanikasse aetult kõigisse ta kehaosadesse.

Ja siis saabus rahu. Deemon polnud ealleski midagi sellist kogenud. Ta astus paar sammu edasi ning naeratas.

[Isis Nigra Nox]

Proloog

Deemonid ei ole tõuloomad,
hundid ei ole koerad
ja orvud pole iial olnud noored.
Kari ei mata, lein on võõras.

Põhjamaine marmor jume
pole peitumiseks lumme.
Ihu on tühi tahvel,
õppetunnid ära pühkis Danielle.
Lakk voogab vabana,
talvise pööripäevaga segi võib ajada.
Kuld on mõistuse nüristaja
ja hõbe on hingede püüdja.

Tuli üksi võib kontrollida vett
Ainult see võib tappa ja luua,
sest kaoses peab olema korda
ja korras on alati kaost