Re: Lõunatamas

[Souxie Van Alberict]

"Kurat! Sorri! Ei pagan.." Kergelt segaduses järjekordsest rahurikkumisest hüppas Shade võõrast eemale ning jäi teda jõllitama samas kui too nägupidi murus lebas. Kohendanud veits riideid nõnda, et ta lötsid kasutud tiivad välja ei paistaks pidas neiu aru, kuidas noormeest oma kohmakuse eest kuidagi 'tänada'. "Noh, mis sa siis leidsid sealt?" Päris ta lõpuks küünilise muigega.

[Jaime Stone]

Ennast läkkastades esijalgu käpukile ja seejärel mulda suust välja sülitades püsti ajates, läkkastas ta veel hetke enne kui eriti jämedalt vastas. "Peidetud varanduse muidugi."

[Souxie Van Alberict]

Shade kortsutas kulmu ning nähvas vastu:"Ja ma veel arvasin, et komistasid oma ego otsa..." Lastes häälel kustuda tõusis ka tema püsti, et noormehest mitte nii palju lühem olla ja puuris oma ärritunud pilgu tolle silmadesse.

[Jaime Stone]

"Kuule see on ka päris tõenäoline." sähvas noormees, no küll tänapäeva plikad olid pikka kasvu, kui nad juba tema pikkusega võistelda suutsid. "Miks sa üldse siin põõnasid?" küsis ta järgmiseks.

[Souxie Van Alberict]

Suutmata tagasi hoida näole vägisi tikkuvat muiet neiu köhatas ning hakkas lõpuks võõra küsimuse üle arutlema. Miks ta õigupoolest siin oligi..? "Ei suutnud hommikul magama jääda," tunnistas ta lõpuks alistunult. Nimelt oli Shade'il olnud üks igavamaid öid üldse ning tüdruk lihtsalt ei suutnud pärast koitu oma silmi kauemaks kui mõneks sekundiks kinni hoida.

[Jaime Stone]

Jaime noogutas kergelt. Nii võrd-kui võrd aru saadav. Tema ei maganud üldse, või kui, siis väga harva, deemondi üldiselt väga und ei vajanud, kui toitu piisavalt leidus. Ja täna öösel, oleks ta muidugi magada saanud. Noo.. Tegelikult mõnes vaiksemas kohas võib-olla, et isegi oleks magada õnnestunud, aga mitte selles külas, kus sikkud-sokkud sulle virutada võisid. "Ja siis otsustasid siin magada?" oletas James. Noh, tema ju ei teadnud, et plika maganud polnud. Kui inimene - või kes tahes - pikali oli, siis oli ju loogiline, et ta magab?

[Souxie Van Alberict]

Jälgides, pea küljele kaldu kuidas noormees ilmselgelt iseendaga vestlust peab jäi Shade vastamisega hiljaks ning vahtis mõned hetked mõistmatult võõrast enne, kui ta taipas, et temalt midagi päriti."Ei, aga midagi muud kui logeleda mul päeva ajal teha pole..." teatas ta tuhmilt ning lisas juurde:"Tavaliselt suudan ma hommikuti uinuda, aga tundub, et põhimõtteliselt tegevusetud nädalad röövivad sult selle lõbu."

[Jaime Stone]

Jaime polnud isegi kuulanud. Tore mees, eks? Aga ta ei hakkanud ka pärima selle kohta mis tüdruk ütles, vaid leiutas midagi viimase lause kohta kokku: "Mult?" küsis ta, see osa eriti kupli alla jõuda ei tahtnud, mis teha.

[Souxie Van Alberict]

Shade kergitas kulmu ning vahtis poissi, pilgus küsimus. "Ah?" Küsis ta briljantselt ning oli veelgi suuremas segaduses kui enne. Mult?.. Otsustades vähemalt killukestki oma eneseväärikust alles jätta seisis neiu lihtsalt pulksirgelt ja üritas sellega jätta graatsilist muljet, mis tal, loomulikult, välja ei tulnud.

[Jaime Stone]

"Ah ei midagi." lausus James sellele teemale käega lüües, ta nagu nii, et mäletanud mida tüdruk ennem öelnud oli. Mis siis ikka. Mida ei mäleta pole olnud.

[Souxie Van Alberict]

"Sa oled kummaline." Tõdes neiu lihtsalt ning silmitses võõrast pealaest jalataldadeni. Mees nagu mees ikka, ei midagi erilist, otsustas ta lõpuks. "Mida sa jões tegid?" uuris ta lõpuks.

[Jaime Stone]

"Sa oled kummalisem." leidis James, kellel ei olnud siiski vaikimiseks tuju. "Kõndisin." vastas ta siis. Loogiline ju? Kõndis vette, ja kõndis välja.

[Souxie Van Alberict]

Teadmata mida noormehe esimese märkuse peale öelda nõksatas Shade kõhklevalt õlgu. Muiates noormehe järgmise lause peale kergelt libistas neiu käe läbi oma heledate juuste ning märkis:"Ning sul oli lihtsalt tuju jões ringi jalutada, mi9dagi muud ei olnud päeval teha?"

[Jaime Stone]

"Jah täpselt." lausus James irooniliselt. Mida muud tal ikka teha oli? Jõgedes jalutada, loomulikult!

[Souxie Van Alberict]

Ignoreerides võõra teravat vastust otsustas neiu ennast lõpuks tutvustada:"Shade olen" teatas ta kõhklevalt ning vedas näole midagi naeratuse sarnast.

[Jaime Stone]

"Tore." lausus Jay sunnitud naeratusega, mis siiski ei olnud väga veenev. "Jaime olen." otsustas ta siis, et oleks vast viisakas, ka ennast tutvustada.

[Souxie Van Alberict]

Arutledes endamisi võrdlemisi mageda vestluse üle kohendas Shade riideid ning istus lõpuks uuesti maha. Võttes oma kõrvalt kompsu hakkas ta sealt leiba välja laduma. "Süüa tahad?" küsis ta Jamielt üritades viisakas olla.

[Jaime Stone]

"Kui pakutakse." lausus James erilise viisakusega, mille tulemusena ta kergelt muigas, ega igapäev nii viisakas kah oldud ei saanud.

[Souxie Van Alberict]

"Missugune viisakus," naeratas Shade mehe teate peale ning viipas siis maa poole kus lebasid viis erineva kujuga leivapätsi sarnast moodustist. "Tead, need maitsevad paremini kui need välja näevad" muigas ta ning otsis mõnda terariista millega endale tükk lõigata.

[Jaime Stone]

Jay naeratas kergelt selle esimese lause peale, ning pöördus siis vaatama neid asju, mis ilmslet pidi leiva pätsid olema. Kuna ta juba oli kavasse võtnud viisakas olla, siis ei teinud ta teistnägugi. "Loodan, et sul on õigus."

[Souxie Van Alberict]

"Mina ka." pomises Shade ikka veel kotis tuustides ja nuga otsides. "Ega sul juhuslikult midagi teravat kaasas pole?" ohkas ta lõpuks alla andes ning vaatas küsiva pilguga lõunasöögi kaaslast.

[Jaime Stone]

"Hmm.." mõmises James kergelt, taga taskut kobades. No seal isegi oli tasku nuga. "See sobib?" küsis ta taskunuga lahti laksatades. Mine tea, äkki on liiga lühike?

[Souxie Van Alberict]

"Sa käid ringi nuga tagataskus? Su kannikad pole sulle vist väga armsad ma oletan." Irvitas Shade enne kui taskunoaga ühe pätsikestest lahti lõikas. Tera läks läbi kivise välimusega moodustise sama kergelt kui läbi sulanud või paljastades üsnagi pehme välimusega sisu. Endaga rahulolles pühkis neiu noe oma näppude vastu puhtaks ning tegemata välja rubiinsest kriipsust mis ta käele jäi ulatas Shade terariista tagasi.

[Jaime Stone]

"Jah, ei tohi või?" küsis James küsimuse peale, ning turtsatas, lause peale mis sellele järgnes. Nuga tagasi võttes lausus ta. "Vaata, see käib niimoodi kokku." sellise irooniaga nagu räägiks midagi tõsiselt rasket 3 aastasele. Nuga kokku klõpsates lisas ta. "Seega on kannikad ohutsoonist väljas."